SAAME TUTTAVAKS – Erik Toomet

See lugu on osa sarjast ,,Saame tuttavaks”, milles tutvume lähemalt erinevate inimestega, kes teevad Saku Sportingust just sellise jalgpalliklubi nagu see täna on. Esimeses osas vestlesime meeskonna mängija ja noortetreeneri Erik Toometiga, kes jõudis Sportingu ridadesse kaks aastat tagasi. Tänaseks on temast saanud klubi lahutamatu liige.

Jalgpalliteekond algas algklassides

Jüri alevikust pärit Eriku esmane kokkupuude jalgpalliga oli esimeses klassis, kui ta pallimängu kohalikku jalgpalliklubisse proovima läks. Trennimineku lugu on tal sarnane paljudele teistele, kes noores eas jalgpallitreeninguteni jõudsid: oli üks sõber, kes oli jube kiire ja oskas palliga kihvtilt toimetada ning Erik mõtles, et tema tahaks ka. Noore ja üliaktiivse poisi jaoks oli jalgpall ideaalne – seal sai oma päevased energia ülejäägid maha joosta.

Suurema osa oma noormängija karjäärist veetis Erik Tallinna JK Kalevis. Pildil on ta tagumise rea vasakult esimene mängija ning seisab oma tänase kolleegi Paul Kase kõrval.

Edasi viis tee teda Kalevi jalgpalliklubisse. Erik mäletab, et seal ta väga palju mänguaega ei saanud. ,,Eks ma tundsin ennast üsna halvasti. Võistlustelt koju sõites istusin tagapingil ja kuulasin, kuidas rohkem mängida saanud poisid rääkisid, kui äge mäng olnud oli. Mind oli väljakule pandud umbes kaheks minutiks,” meenutab Erik. Ka üldiselt tundis ta nii kodus kui ka trennis puudust kellestki, kes motiveeriks ja raskel ajal toeks oleks. Kui noore mängija puhul võib juhtuda, et huvi jalgpalli vastu kaob nõnda täitsa ära, siis Eriku puhul mõjus see olukord vastupidiselt. ,,Sain aru, et pean ise hakkama saama. Keskendusin iseseisvalt palliga tegevustele – kõksisin ja õppisin trikke tegema. Proovisin vähesele mänguajale keskendumise asemel leida jalgpallist võimalikult palju seda, mida ma tegelikult ka naudin.” Võib julgelt väita, et oma tehnika ja mõtteviisi kallal töötamine kandis vilja, sest ühel hetkel sai Erikust noorteklassides lausa oma võistkonna kapten.

Sporting kasvatas armastust jalgpalli vastu

Täiskasvanute liigades sai Erik Kalevi ridades oma oskuseid proovile panna mitmete aastate vältel (2013-2017) ning sel perioodil tema armastus jalgpalli vastu erinevatel põhjustel pigem kahanes kui kasvas. Mängu hakkas ta uuesti siiralt nautima tegelikult alles kaks aastat tagasi, kui sõbra Herlent Kriki kutsel Saku Sportingu meekonna trenni proovima tuli. ,,Mäletan, et trenni andis meile Jan Harend ning olin kohe klubist täielikult võlutud. Ma ei olnud kunagi varem nii hea kvaliteediga trennis osalenud,” meenutas Erik proovitrennist saadud emotsioone. 

Erik tundis end võistkonnas kohe koduselt ning tänaseks on temast saanud kindel põhimängija ja tähtis keskväljalüli. Igaüks, kes meeskonna mänge vaatamas käinud on, teab, et Erik on väga tehniline ja jõuline mängija, kelle tugevuste alla käib ka oskus väljakut näha ja vastast lugeda. Tänavu on tema roll platsil varasemast suurem – meeskonnaga on liitunud rohkelt noori mängijaid ning vanemate mängijate, sealhulgas ka Eriku ülesanne on neid juhendada ja vajadusel toetada.

Treeneriameti proovimine oli loogliline käik

Saku Sportingus on mitmeid treenereid, kes ka ise jalgpalli mängivad ning Erik on üks neist. Igapäevaselt õpib Erik Tallinna Ülikoolis noorsootööd ning kuna selles valdkonnas keskendutakse mitteformaalsele õppele, tundus jalgpallitreeneri amet loogiline jätkusamm. ,,Minu jaoks ongi jalgpallitrenn mitteformaalne õpe. See on tööriist, mille abil saab õpetada elulisi oskusi nagu suhtlus ja eneseanalüüs,” kirjeldab Erik oma eriala ja jalgpalli vahelist seost. Eriku jaoks on tähtis, et noor saaks treeningutelt sellise kogemustepagasi, mis tuleb talle kasuks ka tulevikus. Jalgpalliga saabki tema sõnul arendada selliseid oskuseid, mida koolipingis naljalt selgeks ei saa.

Treeneritöö juures on Eriku jaoks kõige tähtsam, et lapsel oleks arenemiseks võimalikult turvaline keskkond. Autor: Liisa-Lii Tamme

Erik tõdeb, et on oma treeneritööga alles algfaasis, ent õpihimulisus sunnib teda pidevalt enda arendamisega tegelema. Treenerina peab ta end energiliseks, toetavaks, kohati nõudlikuks ja kindlasti lõbusaks. ,,Minu jaoks on tähtis, et trenn ei oleks lapse jaoks kuiv. Tal peab päriselt lõbus olema, et ta võtaks vastu selle, mida ma talle õpetada tahan,” kirjeldas Erik oma treeningutele lähenemist. Noorte motiveerimise juures peab ta tähtsaks just treeneri rolli – tuleb luua keskkond, mis on turvaline ning kus soodustatakse noore arengut. Kokkuvõttes ei olegi tähtis, kas noor mängib jalgpalli ka 10 aasta pärast või jõuab tipptasemeni, peamine on see, et sport tekitaks temas positiivseid emotsioone. ,,Kui treener on pidevalt negatiivselt meelestatud, võib juhtuda, et lapsel kaob jalgpalli ja üleüldse spordi vastu isu ära.”

Kui Erikult küsida, mida peab tema noorte treenimise juures kõige tähtsamaks, vastab ta lühidalt ja konkreetselt: ,,Tehnika, tehnika ja veelkord tehnika.” Erik rõhutab, et palli kontrolli, söötmise ja löökide lihvimisega tuleb alustada ja järjepidevalt tegeleda juba noores eas, sest see jääb mängijale külge kogu eluks. ,,Kui 7-aastaselt pidevalt tehnikale keskenduda, tulevad 15-aastasena need liigutused justkui automaatselt. Puuted ja söödud on täpselt sellised, nagu need peas välja mõeldud olid. Ilma tehnikata ei ole jalgpallis eriti midagi teha. See on kõige alus.”

Ise esindusmeeskonnas mängimise ja samal ajal ka noorte treeneriks olemise koosmõju loob Erikule ka suurema vastutuse. ,,Ma pean väga selgelt jälgima seda, kuidas ma väljakul käitun. Üks asi on kõnepruuk, aga teine on see, kuidas ma pingutan. Tean, et olen noortele eeskujuks. Kui mina ei jäta treeningul või mängus endast kõike väljakule, siis kuidas saan ma paluda oma treenitavatelt, et nemad seda teeksid?” kirjeldas ta mängiva treeneri ametiga kaasnevat. Mängiva treeneri ameti juurde käib ka palju vahvaid seiku: näiteks näitavad lapsed vahel trennis Erikule, kuidas ta oma järgmist väravat tähistada võiks.

Jalgpallis on tähtis ka vaimne pool

Parimaks soorituseks on Eriku eesmärk mängida üks moment korraga. Autor: Calla Koppel

Viimase aasta jooksul on Erik suurt rõhku pannud ka jalgpalli vaimsele poolele – see, mis toimub trenni ja mängu ajal peas, mõjutab suuresti seda, mida teevad mängija jalad. ,,Kui ma mõtlen oma eelmise aasta kõige kehvemate soorituste peale, siis päris palju jäi minu suhtumise või tuju taha. See mõjutab mängu väga palju.” Parimaks soorituseks tuleks väljakule astuda maksimaalse fookusega, keskendudes seejuures ainult jalgpallile. Samuti peaks mängija Eriku sõnul keskenduma täielikult vaid ühele olukorrale korraga ning selle möödumisel tuleb kohe järgmise juurde liikuda. ,,Kui näiteks kohtuniku otsus tundub mulle vale, siis proovin sellel ennast mitte mõjutada lasta. See moment on tegelikult juba läbi, uus on alanud ning keskenduda tuleb hoopis sellele. Sellel, mis toimus 10 sekundit tagasi, ei ole enam vahet, see on läinud.” Seega – kui jalgpalli mängida üks olukord korraga ning kõikidest olukordadest maksimum võtta, tuleb ka tulemus.

Iseenda momendis püsimist toetab Erik hingamisega. Iga tema hommik algab hingamisharjutustega ning oma hingamisele keskendub ta ka vahetult enne mänge. ,,Inimene hingab pidevalt ning me ei keskendu otseselt sellele tegevusele. Teadlikult hingamist jälgides on fookus ühel hingetõmbel korraga, samamoodi, nagu mängus ühel olukorral korraga. Kui ma hingan välja, on see hingetõmme läbi ning algab uus. Mängus saab üks olukord läbi ning algab uus.” Keerulistel hetkedel on Eriku hinnangul fookuse loomiseks hea tagasi hingamise juurde tulla, see on justkui kõige keskpunkt, mis on kogu aeg nii-öelda abivahendina olemas. 

Vaimset poolt kasvatab Erik aktiivselt ka lastes, keda ta treenib. Nädala alguses pannakse paika plaan, millest üks osa on jalgpalliline, teine rohkem mentaalne. Trenni alguses arutatakse eesmärgid läbi. ,,Näiteks oli meie kahe nädala eesmärgiks pingutamine. Arutasime lastega, mis see pingutamine on, millal ja miks seda vaja on ning mida pingutamine neile annab. Tegelesime sellega aktiivselt ning kahe nädala möödudes me sellest enam rääkima ei pidanud. Panin tähele, et keegi ei lasknud jalga sirgeks. Ülimalt tore oli näha, kuidas lapsed pingutamise pealt ise kasvasid ja omavahelisi suhteid parandasid.” Tegeletud on ka näiteks üksteisele negatiivse tagasiside andmisega. Kui varem kiputi ebaõnnestumiste puhul teineteise kallal võtma, siis olukord oli mõni aega hiljem hoopis midagi muud. Erik suunas lapsi negatiivset suhtlust märkama ning seejärel mõeldi koos välja, millega sellised väljaütlemised asendada võiks.

Tulevik ja eesmärgid

Mängijana on Eriku eesmärk jõuda esindusmeeskonnaga võimalikult kõrgele tasemele. Kõige kõrgemat tippu ta oma mängijakarjääris enam ei sihi, pigem soovib ta tegutseda oma kogukonna heaks. Treenerina on Eriku eesmärk võimalikult palju õppida ja areneda ning jooksvalt näha, kuhu see tee teda viib. ,,Kui ma alustasin, siis mõtlesin küll, et tahaksin kunagi kuskil kõrgliigas treener olla. Nüüd, kui ma lastejalgpalliga rohkem kokku puutunud olen, on see töö mulle väga südamelähedaseks saanud – laste arengu nägemine tekitab väga hea ja motiveeriva tunde.”

Inimesena on Eriku eesmärk lihtsalt elu nautida. Kui Erikult küsida, kus ta ennast 10 aasta pärast näeb, oleks tema vastus selline: ,,Tahaksin elada kuskil looduses, eemal linnamürast. Lähedal oleks mets, kus ma saaksin lihtsalt olemas käia. Mul oleks koduloom, koer näiteks. Koera tahaks küll. Ja õnnelik tahaksin olla. Looduses ja õnnelik. Rohkem vist ei oskagi midagi tahta.”