SAAME TUTTAVAKS – Anton Noor

Autor: Kristina Kaiva

See lugu on kolmas osa sarjast “Saame tuttavaks”, kus uurime lähemalt neid inimesi, kes teevad Saku Sportingust just sellise klubi nagu see täna on. Seekordses osas vestlesime klubi ühe alustala Anton Noorega, kelle nägu on tuttav ilmselt kõigile, kes kunagi oma pilgu staadioni poole suunanud on. Anton on pikki aastaid tegutsenud noortetreenerina ning on selle ajaga kogukonna südamesse pugenud.

Korvpallipoisist sai väravaht

Võib ehk tulla üllatusena, aga Sakus üles kasvanud Anton noorena jalgpallitrennis ise ei käinudki ning põhjus on üsna lihtne – sellised trenne siin ei toimunud. Igasuguse spordiga tegeles ta aga suurima rõõmuga, sest viilida talle ei meeldinud ning viis-kuus aastat, seni, kuni võistkond tegutses, mängis ta kooli kõrvalt aktiivselt korvpalli. Eredalt on tal meeles ka see, kuidas talvise jääkattega Saku mõisapargi risttiigil hokit mängiti. 

Anton on juba väikesest saati nautinud väravavahina mängimist. Autor: Liisa-Lii Tamme

See ei tähenda aga, et jalgpall tema elus täiesti kõrvaline oleks olnud. Kuna mäng ise talle väga meeldis, sai seda teiste poistega hoovi peal palju mängitud ning “pisik” jäi külge pikaks ajaks. Kuna pärast gümnaasiumi lõppu tekkis kodukohta ka oma jalgpalliklubi Saku JK (mis liitus 2011. aastal tänase Sportinguga), siis pikemat mõtlemist trennidega liitumine ei vajanud. Anton on sisuliselt kogu oma elu mänginud väravavahi positsioonil ning nagu igal puurilukul, on ka temal oma lugu, kuidas ta hoovijalgpalli aegadel sinna positsioonile jõudis. “Kuna olin seltskonnas kõige pisem, siis suuremad poisid panid mind alati väravasse ehk muud valikut mul tegelikult ei olnudki. Ise arvasin siis, et suured poisid panevad mind väravasse sellepärast, et saan seal väga hästi hakkama. Tegelikult oli vist ikkagi nii, et keegi teine sinna lihtsalt minna ei tahtnud,” meenutab ta ja lisab, et naudib väga pallide püüdmist, ägedaid tõrjeid ja seda, kui saab oma tööga võistkonna võiduni aidata. Anton mängib aktiivselt jalgpalli tänase päevani ning võistleb Rahvaliiga tasemel Saku Jalgpalliklubi ridades. Lõpetamise plaani tal lähitulevikus kindlasti ei ole: mängib nii kaua, kuni tervis lubab ja isu on.

Enne Rahvaliiga ridadesse siirdumist mängis Anton pikki aastaid ka Saku Sportingu enda esindusmeeskonnas. Selle aja üks eredamaid mälestusi pärineb aastast 2013, kui väikeste karikavõistluste 1/16-finaalis kohtuti kaks liigaastet kõrgemal mängiva Tartu JK Welcoga. Mäng toimus Tartus ning enim on Antonile meelde jäänud kodumeeskonna võimas fänniarmee. “Mäng algas meie jaoks väga hästi, läksime juhtima. Tegime üleüldse väga hea mängu ja mulle endale tundub, et sain ise väravavahina hea sooritusega hakkama. Kaotasime küll napilt 1:2, aga andsime korraliku lahingu ja viigiväravast jäi napilt puudu. Welco fänniarmee tegi mängul korralikku lärmi ja show’d – tossuraketid; kui nemad lõid meile värava, lendasid WC-paberi rullid väljakule; lisaks oli kogu aeg ka laul lahti. Ühesõnaga - väga vägev atmosfäär ja korralik mürgel toimus väljaku kõrval ja väga mõnus oli selliste fännide ees mängida!”

Ei ole palju neid mängijaid, kes saavad öelda, et on mänginud rahvusstaadionil A. Le Coq Arenal ning veel vähem on neid inimesi Sakus, ent Anton on üks nende seast. Nimelt jõudis Saku Jalgpalliklubi 2018. aastal Rahvaliiga finaali, kus tuli vastu võtta küll napp 1:2 kaotus ja Antoni sõnul jäi veidi ka õnnest puudu, ent rahvusstaadionil mängimise kogemus jääb kindlasti pikaks ajaks meelde. Selle kohtumise tipphetked on talletatud ka videopilti: Saku mängib sinises ning väravasuul seisabki ei keegi muu kui meie oma Anton.

Mainimist väärib ka see, et Anton on aktiivselt teinud ka kohtunikutööd. Kuigi tänasel päeval on ta treeneriametiga üsna hõivatud ja ametlikke mänge koguneb hooaja peale umbes kolm või neli, on ta 12 aasta jooksul (ääre)kohtunikuna välja jõudnud lausa meeste Esiliigasse. Ühel hetkel tuli aga teha valik ise mängimise ja kohtunikuameti vahel ning otsus langes esimese kasuks. Samas ei lükka Anton aga ümber fakti, et mõnel teisel ajal ja erinevate asjaolude teistsugusel kokku langemisel oleks temast võinud aga hoopis õigusemõistja saada.

Täie tahte ja südamega noortetreener

Esimene Saku Sportingu noorte treeninggrupp alustas Argo Zirki käe all aastal 2007. Kuna Argo juhendas tol ajal gruppe ka teises klubis, jäi ühel hetkel ajast puudu ning nii kutsuski ta endale Antoni appi. “Kuna minu noorusajal jalgpallitrenne ei olnud, siis tundsin, et see on hea viis oma panuse andmiseks. Et nendel noortel oleks ikkagi võimalus selle laheda spordialaga tegeleda,” meenutab Anton oma treeneritööga alustamise tagamaid. Just see missioonitunne – et Saku noored saaksid jalgpalli mängida, – ning vahva ja kokkuhoidev kogukond on Antonit kõik need aastad klubi juures hoidnud. Suur kogemustepagas ei tähenda aga, et amet täiesti selge oleks: Antoni sõnul leiab ta pidevalt oma kogemustest midagi uut ja see on kestev protsess, kus tema õpetab noori ja noored omakorda teda. “See on selline omamoodi koostöö ja nii me sinna tähtede poole proovime ka liikuda,” muigab ta.

Antoni põhifookus on alati olnud noortegruppidel ning seda tööd kavatseb ta teha nii kaua, kui vähegi võimalik. Autor: Liisa-Lii Tamme

Tänasel päeval treenib Anton just noori. Põhjus, miks ta alati just kõige nooremate jalgpalluritega tegelenud on, on üsna lihtne: kuna pikalt töötas ta paralleelselt ka Saku Gümnaasiumi huvijuhina, ei olnud päevasel ajal võimalik trenne anda ning ajaliselt sobisidki seetõttu just lasteaiaealised, kelle treeningud toimusid õhtuti. Umbes 10 aastat oligi Antoni põhifookus lasteaiagruppidel, ent nüüd, kui ta huvijuhina enam ei tööta, on nende kõrvale lisandunud ka 2., 4. ja 6. klassi poisid. Kas see tähendab, et tulevikus võiks temast saada ka veel vanemate gruppide treener? “Sellist ambitsiooni mul pigem ei ole, et meeskonna või naiskonnani välja jõuda. Mulle meeldib noortega töötada ja see sobib mulle, nendega on väga lõbus. Laste kasvamist ja arengut on tore näha,” räägib ta.

Samas on kooliealiste gruppide treenimisega tegelema hakkamine ka ise juba uusi väljakutseid toonud. Lasteaiagruppide treenimisel on põhifookus mängudel ning kõige tähtsam on see, et lapsel oleks lõbus ning et trennis käimine oleks omamoodi elamus. “Kui viie- ja kuueaastastega trennis “kuiva” tehnikaga tegeleda, kaovad neil ära nii fookus kui ka huvi. Kolmanda klassi vanusegrupis hakatakse aru saama sellest, milleks neil näiteks söödu- või löögitehnikat vaja läheb ning samuti on see vanus parim aeg nende elementide õppimiseks, sest info võetakse kiirelt omaks. Kuuenda klassi puhul saab sisse tuua ka veel septsiifilisemaid mängulisi elemente ning tegeleda omavahelise koostööga. Samas peavad ka need trennid lõbusad olema,” kirjeldab Anton treeninggruppide vanusespetsiifilisi erinevusi.

Jalgpall annab noorele kaasa eluks vajaliku pagasi

Anton tunnistab, et treener kannab noore inimese elus üsna vastutusrikast rolli. “Noores tuleb tekitada soov ja tahtmine selle spordialaga tegeleda. Tegelikult on veel tähtsam armastus üleüldise spordi vastu – isegi, kui ta jalgpalli juurde ei jää, on tähtis, et spordiga seostuksid tal head emotsioonid,” räägib ta. Seega leiab Anton, et hea treener on kõikides oma tegemistes väärikas ja eeskujulik, sest nii, nagu laps on kodu peegel, on ka mängija oma treeneri peegel. “Väga täpselt tuleb jälgida, mida lapsele räägitakse, mida nõutakse ja mida oma väljaütlemistega lubatakse. Lapsed on selle koha pealt väga tähelepanelikud – kui oled midagi juba kord lubanud või välja öelnud, siis tuleb sellest ka alati kinni pidada. Lastega töötamine on mingis mõttes ka mulle endale õpetanud, et oma lubadusi tuleb alati täita. Samuti peab väga hoolikalt jälgima, mida ja kuidas trennides õpetada, milliseid sõnu ja kõnepruuki kasutada ning kuidas teatud olukordades käituda, sest lastele jäävad treeneri maneerid ja käitumismallid väga kergesti külge.”

Jalgpall on Antoni hinnangul noorele spordihuvilisele väga hea valik. Autor: Liisa-Lii Tamme

Miks peaks üks laps üldse trennis käima? “Esiteks on trennis käimine väga lõbus! Selle juurde tuleb muidugi gruppi kuulumise tunne, uued sõbrad ja sotsiaalsed oskused – suhtlemine ja koostöö, teistega arvestamine. Läbi spordi õpib laps tundma oma keha ning võtab omaks tervisliku eluviisi elemente. Sport annab vajaliku baasi kogu eluks ja võib lapse jaoks paika panna ka eesmärgid, mille poole püüelda,” räägib Anton. Tema hinnangul on kooliealise jaoks jalgpall hea valik, sest tegemist on üsna lihtsakoelise mänguga, see on väga kättesaadav ning ei nõua mõne teise spordialaga võrreldes liiga suuri väljaminekuid.

Lõpetuseks

Anton on Saku Sportingu treener olnud pikki aastaid ning ta tunneb suurt uhkust selle üle, kuidas klubi aastatega kasvanud on. “Kui me alustasime, oli meil kolm treenerit – mina, Argo ja Jan, – ning mõned treeninggrupid. Ei oleks osanud arvatagi, et klubi nii suureks kasvab. Nagu Jan armastab öelda, on asi arenenud väikeste sammudega ja mööda loogilist rada. Tänaseks on meil paigas tugev süsteem ja palju ka tütarlaste treeninggruppe. Naiskond on meil üldse kõrgliigas! Asi areneb õiges suunas, teeme klubiga häid asju ja selle üle, et lapsed saavad siin samas Sakus tegeleda asjaga, mida nad armastavad, on ainult hea meel.”

Kui kuskil Sakus on mõni laps, kes on mõelnud, et jalgpall tundub huvitav, aga pole veel trenni jõudnud, soovitaks Anton tal kindlasti proovima tulla. “Äkki hakkab meeldima ja saad endale ka selle jalgpallipisiku kogu eluks külge. Ega enne ei tea, kui proovinud pole – meie ootame alati kõiki, vahet ei ole, kas varasem kogemus on olemas või mitte.”

Küsimusele, kus Anton end kümne aasta pärast näeb, tuleb kiire vastus: ikka treenerina ja ikka noortega. “Saku Sporting on minu klubi ja tahan siin oma asja edasi ajada nii kaua, kui vähegi võimalik. Surmani!” ütleb Anton naerdes.