SAAME TUTTAVAKS – Hanna-Lisa Kuslap

Autor: Liisi Troska/Jalgpall.ee

See lugu on osa sarjast ,,Saame tuttavaks”, kus uurime lähemalt neid inimesi, kes teevad Saku Sportingust just sellise klubi nagu see täna on. Seekordses osas vestlesime esindusnaiskonna äärepoolkaitsja, duubelnaiskonna peatreeneri ja U17 tüdrukute abitreeneri Hanna-Lisa Kuslapiga, kes on oma võrdlemisi lühikese treenerikarjääri jooksul saavutanud nii mõndagi ning valiti ka möödud aastal Saku Sportingu aasta tegijaks.

Sportlik lapsepõlv

Hanna-Lisa sündis 1999. aasta jaanilaupäeval Tartus, kus ta ühtegi päeva tegelikult elanud ei ole. Üles kasvas ta Tallinnas, kus käis lasteaias ning aktiivse lapsena käisid tema elust läbi mitmed erinevad spordialad – ujumine, tantsimine ning Audentese spordikoolis tegeles ta pikalt ka kergejõustikuga. Suvel enne esimesse klassi minekut otsustasid Hanna-Lisa vanemad linnast välja kolida. Niisiis seadsid Kuslapid end sisse Juuliku külla, kus Hanna-Lisa isa tuba-toa haaval ehitustöid läbi viis ning ühel hetkel sai valmis maja, kus perekond tänaseni elab. Hanna-Lisa usub, et kui vanemad ei oleks toona otsustanud linnakärast eemale kolida, oleks ta kergejõustikuga seotud siiani. ,,Mul läks seal päris hästi ja usun, et kui oleksin saanud trennis edasi käia, olekski minust kergejõustiklane saanud. Sakku kolimine tähendas paraku seda, et kergejõustikuga tegelemine sai minu jaoks läbi,” lausus ta.

Uude kohta kolides jättis Hanna-Lisa lisaks kergejõustikule maha ka kõik sõbrad ning kooliminek oli seetõttu tema sõnul üsna keeruline, sest oma klassist ei tundnud ta kedagi. Oma olemuselt on ta aga alati agar suhtleja olnud ning noor Hanna-Lisa teadis täpselt, kuidas sõprade leidmine käib. ,,Valisin välja ühe ,,ohvri”, kes üksinda istus, tutvustasin talle ennast ja küsisin, et kas tohin ta kõrvale istuda ja temaga sõpradeks saada,” meenutab Hanna-Lisa naerdes oma esimest koolipäeva. Tüdruk, kelle kõrvale ta istus, juhtus olema Liisa-Lii, kellega ollakse kui sukk ja saabas tänase päevani ning koos mindi ühel hetkel ka jalgpallitrenni proovima. 

Enne jalgpallini jõudmist proovis Hanna-Lisa kätt veel näiteks karates ja võistlustantsus. Viimase puhul ilmnes aga üks omanäoline probleem: ,,Olin kõigist poistest peajagu üle ning sellepärast ei olnud mul ka võimalust võistlemas käia. Seega sellest pikas perspektiivis asja ei saanud,” meenutab ta.

Jalgpallini jõudis inspireerituna oma väikevennast

Hanna-Lisa noorem vend Rasmus oli jalgpalliga seotud juba ajast, mil nad Tallinnas elasid ning jätkas pallimänguga ka Sakus. Toona lasteaiagrupis treeninud Rasmuse treener oli Jan Harend, kelle juhendamisel oli pool aastat varem tegutsema hakanud ka ajaloo esimene tüdrukute võistkond. Sellest kuulnuna haaras 12-aastane Hanna-Lisa härjal sarvist, võttis oma suurima sõbranna Liisa-Lii kaasa ja läks samuti jalgpalli proovima. Sellest hetkest pole ta kordagi tagasi vaadanud ning armastus pallimängu vastu on iga päevaga üha suuremaks kasvanud. Tänaseks päevaks on see tema elu üks suurimaid osi.

Kui täiskasvanute tasemel käib mäng kõige säravamate medalite peale ning sport on justkui elustiil, siis noorteklassides tuleb mängijate motivatsioon kuskilt mujalt. Mis on see, mis ühel noorel tüdrukul jalgpalli mängides südame kiiremini tuksuma paneb? ,,Kindlasti võistkond. Mäletan, et meid ei olnud arvuliselt kunagi eriti palju ja tihti käisime võistlustel nii, et saime teha heal juhul ühe vahetuse. Ma arvan, et suurt rolli mängib see kuuluvustunne – et kõik ajavad ühte asja ja on üksteise eest väljas,” meenutab Hanna-Lisa noorteklassides mängimist. Suureks motivaatoriks peab ta ka seda, kui areng tulemustes kajastuma hakkab. Noorteklassides oli tema sõnul üks kõige keerulisemaid vastaseid Põlva FC Lootos, kellele ühel korral lausa 11:0 kaotati. Hanna-Lisa sõnul tekitasid keerulised mängu omaette eesmärke, mille poole sihtida ning tema üks eredamaid jalgpallilisi mälestusi ongi seotud sellega, kui sama vastase üle 2017. aasta karikasarjas lisaajal 1:0 võit teeniti. 

Kogemused noortekoondistes

Esimesed koondisekutsed said parimad sõbrannad Hanna-Lisa ja Liisa-Lii koos.

Hanna-Lisa oli trennides jõudnud käia ligi aasta, kui sai esimest korda kutse suvisesse koondiselaagrisse. Sinna tuli kokku mitukümmend tüdrukut üle kogu riigi ning teiste Eesti jalgpalluritega treenimine aitas Hanna-Lisa sõnul tal suuresti jalgpallilist silmaringi laiendada. ,,Saime Liisa-Liiga mõlemad kutsed ja mõtlesime, et lähemegi kuskile suvisesse laagrisse. Pakkisime kotid peo- ja linnariideid täis, bikiinid võtsime ka kaasa – nagu laagrites ikka. Kohale jõudes anti meile kätte korralik treeningvarustus ja saime aru, et peoriietega ei ole siin küll midagi peale hakata,” meenutab Hanna-Lisa naerdes esimest koondiselaagrit. Kui tol ajal tundusid laagrid noorele tüdrukule füüsiliselt väga rasked ja oma rolli mängis ka tõsiasi, et vähese kogemuse tõttu ei olnud ta mänguga veel nii sina peal, siis nüüd tagantjärele peab ta neid ülimalt väärtuslikeks kogemusteks.

Esimesed mängud koondisesärgis pidas Hanna-Lisa 2014. aastal U17 vanuseklassis, kus esimesteks vastasteks olid ülitugevad Rootsi, Soome ja Venemaa. Kirja saadi suured 0:13, 0:9 ja 0:10 kaotused ning kordi, mil pall nendes kohtumistes toona tipuründes mänginud Hanna-Lisani jõudis, saab ilmselt ka sõrmedel kokku lugeda. Esimene rahvusvaheline kogemus andis Hanna-Lisa enda sõnul talle aga meeletult juurde. ,,Nägin esimest korda seda suuremat pilti jalgpallist ja sain korraliku arusaama sellest, mida profijalgpall endast kujutab – neid tüdrukuid, kes meie vastu tookord mängisid, võis juba selles vanuses proffideks nimetada.”

Kui enamik neist, kes Sportingu esimeses tüdrukute grupis treenimist alustasid, said Eesti kõrgliigakogemuse kirja alles kaks aastat tagasi, siis Hanna-Lisa oli üks nende seast, kes sai esimesed Meistriliiga mängud kirja juba 2015. aastal. Toona mängis selles liigas Noortekoondise võistkond, kus noored koondislased Eesti tippude vastu võistlesid. Noortekoondise eest astus Hanna-Lisa väljakule mitmel aastal, kusjuures 2016. aastal oli see sisuliselt tema põhivõistkonnaks, kuna selles klassis, kus toona Sporting mängis, ei olnud tal vanuse tõttu mängimine võimalik. Hanna-Lisa sõnul oli see varem vaid noorteliigadega kokku puutunud mängijate jaoks suur karastus. ,,Kuna mulle on alati igasugu väljakutsed meeldinud, sobis see kõrgel tasemel mängimine mulle hästi. Igal juhul on parem see, kui on liiga raske, kui see, et kõik tuleb väga lihtsalt. Usun, et see kogemus oli kasulik tegelikult kogu meie Sportingu võistkonnale – üleminek täiskasvanute jalgpalli on lihtsam, kui tiimis on mängijad, kellel on see kogemus juba olemas. Seda nii-öelda hirmu on vähem,” kirjeldas Hanna-Lisa noorena saadud Meistriliiga kogemuse suurt kasutegurit.

Oma esimese värava Eesti koondise särgis lõi Hanna-Lisa Balti turniiril Läti vastu.

Hanna-Lisa on Eesti koondise eest löönud kaks väravat ning selle saavutuseni jõudis ta U19 vanuseklassis. Esimese lõi ta Balti turniiril Läti vastu ning see värav on tal siiani hästi meeles. ,,Läksin kohe teise poolaja alguses vahetusest sisse ja värav, mille ma lõin, oli väljakul minu teine või kolmas pallipuude. Läksime mu väravast 2:1 juhtima. Lõpuks küll kaotasime selle mängu, aga väga võimas tunne oli küll,” meenutab Hanna-Lisa oma esimest koondise särgis löödud väravat. Ka teine värav on hästi meeles – mäng Hollandi vastu kaotati küll 12:1, ent see on Hanna-Lisa mäletamist mööda siiani ainus ametlik tabamus, mille ta peaga löönud on. Ühtlasi oli see tema viimane mäng noortekoondiste eest ning väravaga sai sellele eluetapile ilus punkt pandud. 

Alati võistkonna eest väljas

Väljakul on Hanna-Lisa eesmärk alati oma võistkonna heaks tegutseda. Autor: Kadri Põlda

Saku Sportingu võistkonnaga on tänaseks jõutud Eesti kõrgeimale tasemele ning möödunud aastal saadi liigas kaela ka pronksmedalid. Ka Hanna-Lisa on koos võistkonnaga kasvanud – noorest neiust on sirgunud naisjalgpallur. ,,Kui ma väiksemana mängisin, siis oli mõttes pidevalt see, et andke mulle palli, ma tahan väravat lüüa! Tahtsin olla see, kes võistkonna juhtima viib. Kaitsetöö ei olnud ka minu teema, uskusin, et ründaval mängijal ei ole vaja seda teha. Tänaseks on mu suhtumine täielikult muutunud. Ütleks, et minust on saanud võistkondlik mängija ja mul on selle üle väga hea meel,” kirjeldab Hanna-Lisa aastate jooksul toimunud muutuseid. Võistkondlikku mängu ja oma tiimi jaoks igal hetkel olemas olemiseks peab ta täna ka oma suurimaks tugevuseks. ,,Räägin oma võistkonnakaaslastega väljakul väga palju. Proovin juhendada, kiita ja kõigis positiivset meelt hoida,” kirjeldab ta oma rolli väljakul. Tehnilise poole pealt on ta pikalt lihvinud oma tsenderdusi, mis on ühe kvaliteetse äärepoolkaitsja raudvara tähtis osa. Jalgpalliteel saadab teda üks kindel põhimõte – kui mängida, siis täiega! Muidu pole sellel lihtsalt mõtet. 

Kuna mängude graafik on tihe, tase kõrge ning iga kohtumine nõuab endast maksimumi andmist, tuleb enda vormis hoidmiseks palju tööd teha. Hanna-Lisa sõnul taandub kõik peamiselt unetundidele ja toitumisele ning ettevalmistused mängupäevaks algavad juba mitu päeva varem. Eriti tähtsaks peab ta mängule eelnevate päevade veetarbimist. ,,Ma olen selgelt tajunud, et kui ma pole korralikult vett joonud, pole ma platsil pooltki see mängija, kes ma muidu olla võiksin,” kirjeldab ta vee joomise tähtsust. Pika jalgpallikarjääri jooksul on Hanna-Lisal välja kujunenud ka mängueelsel õhtul pasta ja mängupäeva hommikul pudru söömise traditsioon. Mängupäeval aitab tal positiivse emotsiooni loomisele kaasa valju muusika kuulamine. Kui mõnede mängijate jaoks on kuumadel suvepäevadel mängimine omaette katsumus, siis Hanna-Lisa mängib kõige meelsamini just siis, kui päike särab, kell on üks-kaks päeval ja õues on üle 20 kraadi sooja.

Teeb treeneritööd kogu hingega

Kui gümnaasiumi lõpp paistma hakkas, jõudis Hanna-Lisale kohale arusaam, et kooli lõpp võib osade mängijate jaoks tähendada ka jalgpalliga lõpparve tegemist. Kuna ükski teine tüdrukutegrupp tol ajal ei treeninud, ei olnud ka järelkasvu, kelle peale lootma jääda. Hirmuga võistkonna kadumise ees pöördus ta klubi poole, kus talle tehti ettepanek uus tüdrukute treeninggrupp luua ning sealseid noori treenima hakata. Hanna-Lisa hakkas aktiivselt teavitustööd tegema ning käis koolis tüdrukuid trenni kutsumas. Esimesse novembrikuu trenni tuli aga kohale täpselt kolm neidu. See aga värsket treenerit liigselt ei morjendanud. ,,Tegin need trennid hästi lõbusaks, et siis kohal käinud tüdrukud oma sõbrannasid ka jalgpalli mängima kutsuksid,” rääkis Hanna-Lisa oma järgmistest sammudest. See ka töötas – tüdrukuid tuli trennidesse aina juurde ning ühel hetkel oli selge, et kuna huvilisi on palju ning nende vanused seinast seina, siis ühest grupist enam ei piisa. Kevadeks treenitigi juba kahes vanusegrupis – vanemad olid Hanna-Lisa ja nooremad naiskonna kapteni Eliisabet Pedaku käe all.

Treenerina on Hanna-Lisa eesmärk tüdrukute eludele positiivset mõju avaldada. Autor: Calla Koppel

Tüdrukute treeninggruppide olemasolu on klubi jätkusuutlikkuse ja arengu perspektiivist kujunenud väga oluliseks. Hanna-Lisa kõige suurem eesmärk tüdrukute treeninggrupiga alustamise juures oli järelkasvu loomine, ent kõige sügavamaid emotsioone on Hanna-Lisale treeneriameti juures loonud see, et ta tajub, kuidas treener noore inimese elule positiivset mõju loob. ,,See ei pruugi olla ainult jalgpallialane. See, et mängija teeb trennis tiimitööd, on sõbralik ja motiveerib teisi, tuleb temaga pärisellu kaasa. Selline noortele positiivse mõju avaldamine on väga inspireerivalt mõjunud,” kirjeldab Hanna-Lisa oma rolli mängijate kasvamisel ja inimesena arenemisel.  Lisaks sellele, et võistkonnaga on ette näidata ka suuri saavutusi – näiteks tulid möödud aastal U17 vanuseklassis mänginud tüdrukud Hanna-Lisa juhendamisel Eesti teiseks –, on mitmed neist kujunenud ka esindusnaiskonna põhimängijateks. Tänaseks on Hanna-Lisa juhendada ajaloo esimene Saku Sportingu duubelnaiskond, kes mängib sel aastal esimest hooaega täiskasvanute liigas. Võistkonnast moodustavad suure osa 2005. aastal sündinud tüdrukud, kusjuures näiteks viimases mängus oli mängijate keskmine vanus 17 aastat ja 5 kuud. 

Treenerina peab Hanna-Lisa end karmiks ja nõudlikuks. Kuigi selline lähenemine nõuab sihikindlust ja ka treeneril endal tuleb sellega kohaneda, on see tulemuste saavutamise perspektiivist Hanna-Lisa hinnangul vajalik. ,,Ma olen tüdrukutele öelnud, et ma võtan hea meelega vastu selle, kui nad mind trennis vahel vihkavad ja mu peale pahased on. Seda sellepärast, et kui trennides on korralikult tuld antud, siis saavad nad selle arvelt mängudelt palju parema tundega koju sõita,” kirjeldab Hanna-Lisa karmi käe vajalikkust. Kuigi rütmi tuli alguses sisse elada ning sellega harjumine võttis omajagu aega, on tüdrukud Hanna-Lisa sõnul tänaseks selle vajalikkusest aru saanud. Samas on Hanna-Lisa sõnul tähtis, et kõik emotsionaalselt tasakaalus oleks – kuigi trennid on rasked, siis palju viiakse läbi ka lõbusaid ühisüritusi ja laagreid, sest just see paneb võistkonna ühes rütmis hingama. Ta on täheldanud, et tüdrukute jaoks on võistkonna ühtsuse olemasolu väga oluline ning võistkonnavaimul on nende jaoks motiveeriv jõud. ,,Kui poiste eesmärk on saada Ronaldodeks ja Messideks, siis tüdrukute eesmärkide aluseks on soov midagi võistkonnaga koos teha ning teha seda miskit hästi,” rääkis Hanna-Lisa poiste ja tüdrukute motivatsioonide erinevusest.

Treeneriamet on Hanna-Lisat ka jalgpallurina kasvatanud. Kuna väljaku kõrval seistes tuleb pidevalt mängust suuremat pilti näha ning mõista kõiki väljakupositsioone, on ta selle oskuse saanud endaga ka ise väljakule astumiseks kaasa võtta. Ühtlasi on ta täheldanud, et on märkamatult treeneriametis ka enda kui mängija tehnilisi oskuseid lihvida saanud. ,,Trennis tuleb tihti mingeid elemente tüdrukutele ette näidata ning see, mida treener ette näitab, peab olema väga hea ja oskuslik, et mängijatel kujuneks siht, mille poole pürgida,” kirjeldas Hanna-Lisa treeneriameti ja mängijaks olemise ristumiskohti.

Treeneriamet on Hanna-Lisale palju õpetanud – nii mängijana kui ka inimesena. Autor: Liisa-Lii Tamme

Suur osa Hanna-Lisa elust keerleb Saku Sportingu ümber – ühel osal päevast on ta treener, teisel osal mängija ning samal ajal käib ta ka eraelus palju läbi inimestega, kellega ta klubis koos tegutseb. Eraelu ja töö lahutamine sellises olukorras, kus päeva jooksul tuleb täita üsna mitut rolli, võib üsna keeruliseks muutuda ning Hanna-Lisa on pikalt mõelnud, kuidas see olukord parimal moel töötama saada. Tänaseks on tal selleks välja kujunenud üks väga põnev viis. ,,Nii veidralt, kui see ka ei kõlaks, olen ma need asjad paika pannud riietega. Kui ma olen treener, siis on mul seljas treeneririided, kui ma olen mängija, kannan ma vormi. Sõprade ja perega aega veetes kannan ma oma riideid. See töötab minu enda heaks – peeglisse vaadates on selge, millist rolli ma sel hetkel täidan ja see saadab sama signaali ka teistele, kes mind näevad. Töötab.” Vahel kipuvad rollid endiselt segunema – näiteks on Hanna-Lisa oma treenitavatele mõista andnud, et ta on nende jaoks olemas ööpäevaringselt. Samas on see miski, mille osas on kokku lepitud ja mida mõlemad osapooled vägagi vajalikuks ja tähtsaks peavad.

Elab üks päev korraga

Kuna elu on ootamatusi täis, ei oska Hanna-Lisa öelda, kuhu ta treenerina jõuda tahaks. Ka möödunud aasta teisele kohale tulemist ja tänavust täiskasvanute tasemel mängiva võistkonna juhendamist ei osanud ta paar aastat tagasi veel uneski näha. Kuna kõik see on Hanna-Lisani jõudnud asjade loomuliku kulgemise teel, soovib ta end raamidesse mitte paigutada ja lihtsalt vaadata, kuhu tulevik teda viib. ,,Tegutsen ühe väljakutse haaval ja tahan teha võimalikult hästi ja kvaliteetselt seda, mis mul parasjagu käsil on,” võtab Hanna-Lisa oma tulevikuplaanid kokku. Ühes on ta kindel – Sakut armastab ta väga ja siit teda ükski jõud eemale ei tõmba.